Suitsusaunad koos saunakombestikuga on osaks võrokeste põlisest elulaadist ja kultuuripärandist, mille hoidmine ning noortele edasiandmine on kogukonnale tähtis. Samuti on UNESCO esindusnimekirja kuulumine võrokeste kogukonnale suur tunnustus.
Algatus suitsusaunakombestiku UNESCOsse viimiseks tuli kohalikult kogukonnalt 2009. aastal. UNESCO vaimse pärandi esindusnimekirja eesmärk on tutvustada põlvest põlve edasi antud teadmisi, oskusi, kombeid ja tavasid, mida kogukonnad tänapäeval tähtsaks peavad ja mille püsimajäämise eest nad hea seisavad. Eestist on senini esindusnimekirja kantud Kihnu kultuuriruum, seto leelo ning koos Läti ja Leeduga ka laulu-ja tantsupeo traditsioon.

Suitsusaunast:
Suitsusaun on saun, millel pole korstnat. Saunaruumis on suur kerisega ahi, mida köetakse mitu tundi. Sauna kütmisel tuleb suits saunaruumi ja soojendab sauna lisaks kerisekuumusele. Kui saun on köetud, lastakse viimane suits välja, tuulutatakse ruum ja saunalised võivad tulla. Igal suitsusaunal on oma iseloom, mida teab ja tunneb sauna peremees.

Mitte väga ammusel ajal olid kõik Eestimaa saunad suitsusaunad. Korstnaga saunu hakati ehitama sadakond aastat tagasi ning tänapäevaks on enamus saunadest “puhtad” saunad. Kasutusel olevad suitsusaunad on suuremas osas Eestist juba haruldased. Traditsioonilisi suitsusaunu on enam alles ja kasutusel Kagu-Eestis, kõige rohkem võrokestel ja setodel.

Suitsusaunas käimisega on seotud oma tavad ja tõeks pidamised, mida antakse perekonnas põlvest põlve edasi. Teadma peab, kuidas sauna kütta, aga ka kuidas saunas olla. Õigesti ja korralikult köetud suitsusaunas ei ole vingu ega suitsu, õhk on kerge ja leil ei kõrveta. Saunas käik annab tervist ja jõudu, kui pead lugu saunakommetest ning võtad aega saunas käigu jaoks. Selleks et aru saada, mille poolest suitsusaun erineb muudest saunadest, tuleb ise suitsusaunas ära käia.